Tellija käis ise kaubal järgi

“Olen olnud 18 aastat ettevõtja ning ma ei mäleta, et transpordifirmad võtaksid oma vigade eest vastutust,” lausub porimattide tootmise ja müügiga tegelev Tapio Lehtinen sissejuhatuseks.

Juuni alguses oli Lehtinenil tarvis transportida Poola tehasest 600 kilo kaupa Eestisse. Ehitusfirmast kliendiga olid tarnetähtajad kokku lepitud ning porimatid pidid tingimata õigel ajal objektil olema. Lehtinen teab omast käest – hilinemist klient ei andesta.

7. juunil kinnitati tellimus. Nõnda esitabki juht hinnapäringu Poola päritolu transpordifirmasse Raben Group, millel on tütarfirma registreeritud ka Eestis. Teisipäeval, 5. juunil, laekub firmast pakkumine kaubaveoks Poolast Tallinna, mis juhile sobib. Järgmisel päeval saadetakse Rabenist detailsete andmetega pakkumine ning öeldakse, et kuna neljapäeval on Poolas rahvuspüha, siis pannakse kaup teele reedel. Lehtinen on tingimustega nõus ning sisestab müügiinimese abiga firma kodulehel oma tellimuse.

Transpordifirma senise käitumise põhjal tundub aga, et väikest klienti ei tahetagi teenindada ning pigem püütakse temast vabaneda. Tingimused muutuvad juba iga paari tunni järel.

Siiski vastab Lehtinen, et on nõus kõikide tingimustega, kui kaup jõuab pärale kolmapäeva ennelõunal. Firmast lubatakse saata arve.

Vähem kui pool tundi hiljem saabub Lehtinenile teade hoopis laost. Töömehe sõnul käis Rabeni auto mõni hetk tagasi kohal, kuid see oli kauba jaoks liiga väike ning mindi suurema järele. Kauba mõõtmed olid firmale algusest peale teada. “Kui lähed pirukaga kohale, siis tõepoolest ei saa sinna kolmemeetrisi rulle peale võtta,” tõdeb Lehtinen.

Nüüd saab selgeks, et jutud arve ettemaksust olid puhtalt tähelepanu kõrvalejuhtimine. Hetkeks, mil Rabeni auto käis tehases, polnud Lehtinen arvet näinud.

13. juunil ise kaubale järele. Teisipäeval, nädal pärast esialgse tellimuse esitamist, saadab Lehtinen Rabenile kirja, milles pakkus välja omapoolsed lahendusvariandid. Vahepeal oli ta suutnud oma klienti veenda, et porimattide kohalejõudmiseks antaks ajapikendust.

Transpordifirmast laekub lakooniline ühelauseline vabandus ja juba teadaolev jutt arvest. Lehtineni vastus jääb viimaseks suhtluseks firmaga – ei põhjendust, selgitust ega vabandust.

Olukord vajab aga lahendamist ning Lehtinenil mõlgub meeles üksnes fakt, et tema klient ei taha kuulda vabandusi ega andesta eksimusi. Nõnda helistab ta läbi umbes 30 firmat Eestis, kes laenutavad paketiautosid. Poola sõiduks neid välja rentida ei taheta.

“Võtsin siis tuttava firmast käru ja oma pool aastat garaažis seisnud auto ning asusin ise teele,” räägib Lehtinen.

Klient andis viimaseks tähtajaks esmaspäeva hommiku ja selleks ajaks jõudsid porimatid ka kohale. 

Tagantjärele tunnistab Lehtinen, et ta oleks olnud rahul ka juhul, kui kaup oleks saabunud kolmapäeva õhtupoolikul. “Olen aastate jooksul sõitnud transpordiautodele vastu nii Lätti, Leetu kui ka Poola piirile, et tuua osa kaubast ise kiiremini kohale. Niisugusest asjast, et klient visatakse lihtsalt nurka, ma aga aru ei saa,” on Lehtinen nördinud.

Oma ettevõtjakogemuse põhjal kinnitab ta, et austada tuleb nii suurt kui ka väikest klienti.  “See oli puhas teeninduskooli õpikunäide, kuidas mitte kunagi kliendiga käituda,” sõnab ta. “Vigu teevad kõik, aga vahe on selles, kuidas käitutakse, kui viga välja tuleb.”