Lihtne arvutus näitab, et kui miljon tonni aherainet isegi tasuta ära anda, teeniks kaevandusettevõte sellega 12 miljonit krooni, mis muidu kulunuks keskkonnatasu maksmiseks.
Majandusliku kasu kõrval pidas Sokman oluliseks ka keskkonnamõju vähendamist. "Mõistlik on ju ära kasutada seda materjali, mis pärineb sellest mäemassist, mis on juba kord põlevkivi kättesaamiseks ümber pööratud. Kui see vastab tee-ehituses kehtivatele nõuetele, siis pole mõtet hakata teisi ressursse selleks kulutama. See on säästlik maavarade kasutamine," väitis Sokman.
Tema hinnangul ei ole Sirgala karjääri liivane purdmaterjal sama, mis tavaline liiv, mille kaevandamine nõuaks eriluba. Kuna see küsimus on aga mitmeti tõlgendatav, on Eesti Energia Kaevandused teinud sellekohase päringu keskkonnaministeeriumile. Selles märgitakse, et katendist liivaka materjali eemaldamisel jääb pärast korrastustöid maapind kuni pool meetrit praegusest looduslikust tasapinnast allapoole ja see ei sea ohtu karjääri metsastamist ega põhjusta ka ujutuste ohtu.
"Tahame selles küsimuses täielikku selgust, sest me ei soovi olla seaduserikkujad," kinnitas Sokman, kes märkis, et nii mõnedki liivakarjääride omanikud võivad vaadata sellele plaanile kiivalt, ent nad võiksid mõelda, et sel juhul säilib rohkem sellist ressurssi, mis on vajalik näiteks betooni valmistamiseks või muudel ehitusaladel, kus liivale on esitatud kõrgemad kvaliteedinõuded.
Maanteeameti ehitusosakonna projektijuhi Veiko Juudase sõnul testitakse kaevandustest ja karjääridest pärinevaid materjale nii enne kasutamist kui ka ehituse ajal. "Aheraine puhul on põhiline küsimus, et põlevkivi osa ei tohi selles ületada kindlat piiri. Seni pole kvaliteediga mingeid probleeme olnud," kinnitas ta ja märkis, et sama materjali on varemgi kasutatud maanteeameti tellitud tee-ehitustel, kuid mitte nii suures ulatuses.
Juudas lisas, et maanteeamet ei kohustanud riigihanke võitnud seltsingut kasutama kaevanduste aherainet, kuid see polnud ka keelatud.
Seotud lood
Kandideerimise tähtaeg: 06.09.26