Kommentaar: välisnõudlus paneb elu käima

Sakslaste puhul külvab kahtlusi nii tööstuse kui ka väliskaubanduse jätkuvalt ülimalt nigel seis. Esimese poolaasta tööstustoodangu aritmeetilise kuukeskmise langus on neil 2008. aasta sama ajaga võrreldes 21 protsenti, eksport jääb alla isegi 23 protsendiga. Eesti jaoks olulisem on aga Saksamaa impordi 18protsendiline kängumine. Kuulub ju Saksamaa koos Soome, Rootsi, Venemaa, Läti ja Leeduga meie ekspordi kuue suurima sihtriigi hulka, kelle osatähtsus koguekspordis on viimaseil aastail küündinud 2/3ni (mullu nt 63 protsenti).

Tööstustoodangu ja impordi langusnumbrite poolest kuuluvad need vähemalt Euroopa absoluutsesse tippu. Esimesel poolaastal vähenes Rootsi nõudlus muu maailma kaupadele eurodesse ümber arvestatuna 33 protsenti (devalveerunud kroonides mõõdetud "vaid" 22 protsendil pole väljast vaadatuna mingit tähtsust) ja Soomel viie kuuga 35 protsenti. Lätlaste-leedukate impordinõudlus kahanes vastavalt 41 ja 44 protsenti, Venemaal (dollarites mõõdetuna) 42 protsenti.

Koduste veendumuste kohaselt edukalt, kuid kiretu statistika pilgu läbi ebaõnnestunult kriisipakette kokku pannud Soome tööstustoodangu kuue kuu keskmine langusnumber oli 23 ja Rootsil (5 kuu arvestuses) 20 protsenti. Kui arvestada, et Eesti eksport on vähemalt Põhjamaadesse suuresti allhankelise iseloomuga, peegeldavad needki numbrid meie ekspordivõimaluste järsku ahenemist. SKP kukkus Soomes II kvartalis 10,0-11,4 protsenti ja Rootsis 6,2.

Vähemalt nende väheste ja kuivade numbrite taustal võiks tõdeda, et Eesti suurimad kriisiprobleemid pole kodused, seostuvad ikkagi välisnõudluse kokkutõmbumisega. Töötlevas tööstuses hõivatute arvu vähenemine 31 500 ehk 21 protsendi võrra teises kvartalis aastatagusega võrreldes korreleerub nt päris hästi ekspordi 28protsendilise langusega.

Kuigi nn Balti kriisis kombineerub vahepealsest välisraha pretsedenditust sissevoolust ülesköetud mulli tühjaksjooksmine globaalse kriisiga, on Eesti, Läti ja Leedu jaoks määrava tähtsusega välisnõudluse taastumine. See ei sõltu kahjuks meist. Millest tuleb aga lõpuks aru saada, on see, et mis tahes suurriiklikud sisetarbimise toetamisele mõeldud meetmed, olgu need sotsiaalselt kui üllad tahes, annavad meie toodangu konkurentsivõimet kahjustavana vastupidise tulemuse.

Edu mõõdupuu on tootlikkuse kasvule toetuv ekspordi kasv, seevastu siseturule suunatud töökohtade loomine (mis ju viimaseil kõrgkonjunktuuri aastail ehituse, kinnisvaraarenduse ja kaubanduse näol, ka eksportiva majanduse arvel toimuski) on kõige otsesem tee pudupoodlikku tupikusse.