Miks on kaubarong inimesest tähtsam?

Pühapäeva õhtul ja öösel terve Eesti haaranud äikesetorm riivas nii mõnegi õiglustunnet. Rongiliiklus Tartu-Tallinn lõigul peatati, liikusid vaid kaubarongid ja üks pimedate vagunitega sõidurong.

Viibisin ise musta ja elektrist säriseva äikesetormi ajal Tapa raudteejaama platvormil, kus ootas paras punt inimesi rongi, et sõita Tapalt Tallinnasse või Tartusse. Äikesetormist pole mõtet siinkohal pikemalt rääkida, see oli laastav ja üks suuremaid, mida viimasel ajal nähtud. Pärast tormi õnnelikku üleelamist ootasid inimesed pikisilmi rongi. Mõni väiksem laps nuttis ja paljudel meestel olid sigaretid närviliselt hambus. Kuna Tapa raudteejaama hoone pole inimestele avatud, pole peale väikese ooteputka perroonil inimestel tuulevarju eriti kuskilt mujalt otsida.

Ajas ikka närvi küll. Ootad, helistad infonumbritele ja ootad ja ootad... See ootamine ja infosulg, millesse inimesed jäeti, oli masendav. Lõpuks kuulis üks preili oma tuttava tuttava käest, et Tartu-Tallinn rong seisab kuskil teel Tapale ja heal juhul tunni aja pärast hakkab liikuma. Möödus tund ja teinegi, kuid rongist ja infost polnud kippu-kõppu. Pärast korduvat raudteeinfonumbri valimist – mis pole ka teab mis odav meelelahutus –, õnnestus klienditeenindajalt välja pigistada, et rongid täna enam ei sõidagi, kuid inimesed ei pea muretsema, sest kedagi ei jäeta ripakile ja buss viib kõik koju. Teatasin „rõõmsa“ uudise ka kaaskannatajaile, aga ega see kedagi rõõmsamaks küll ei teinud.